Ohtlikud ained - WaterChain

Vähendamise meetmed

Keskkonda jõudvate ohtlike ainete koormuse/koguste vähendamise meetmed sõltuvalt aine prioriteetsusest ja meetme kulutõhususest:

1. Regulatsiooni meetmed

2. Majanduslikud meetmed

3. Tehnilised meetmed

Allika kontroll

Toote disain/ taaskasutus – teadlikkus ohtlikest ainetest, ohtlike ainete asendamine ohutumatega, öko-pakendite kasutus, öko-märgistus
Jäätmekäitlus– jäätmete käitlus, taaskasutus
Vee puhastus– tööstuseprotsesside heitvee eelpuhastus, sademevete eelpuhastus

“Toru-otsa” meetmed – tehnilised meetmed heitmete/koormuste keskkonda jõudmise vältimiseks

Linnade/asulate heitvee puhastus
Reovee süvapuhastuse tehnoloogiad– osoneerimine, adsorptsioon (näiteks aktiivsüsi), membraanfiltrimine
Reoveesette töötlemine – kontrollitud põletus, saastatud reoveesette kasutuse vältimine, ohutu ladustus jne.

4. Turundus ja tarbija teadlikkuse kujundamine

Ohtlike ainete vähendamise puhastustehnoloogiad

Ohtlike ainete hulka kuuluvad mitmed keemilised ühendid nagu raskemetallid, ravimid, perfluoreeritud ühendid (PFAA-d, kaasaarvatud PFOS). Suur kemikaalide hulk muudab võimatuks igale ühendile sobiva ärastusmeetodi rakendamise. Lahenduseks on leida ja rakendada selliseid meetodeid, mida saab kasutada võimalikult paljude ühendite samaaegseks eemaldamiseks. Laialdaselt kasutatud meetodid on osoneerimine, adsorptsioon aktiivsöega ja membraanfiltreerimine. Need tehnoloogiad lisatakse reoveepuhastite viimaseks puhastussammuks. Meetodeid ei saa kasutada kui looduslähedasi lahendusi.

Ohtlike ainete eemaldamine reovee puhastusseadmetes

Mehaaniline puhastus
1. Võre / Liivapüünis
2. Liivapüüdurid
3. Esmane sadestamine

Bioloogiline puhastus
4. Bioloogiline puhastus
5. Teise astme sadestus

Reovee süvapuhastus
(Ohtlike ainete eemaldamine)
6. Osoneerimine + Liivafiltrid või aktiivsöe filtride või membraanfiltrimine

A. Koagulant / pH tasakaalustus
B. Täiendavad oksüdeerimise reagendid
C. pH Correction, Chlorination, UV Light

Keemiline sadestamine ja adsorptsioon helvesteks

Sadestamine

Keemilise sadestamise -metallide, peamiselt metalli-ioonid reovees, tulemusena moodustavad lahustumatud osakesed ja helbed, seejärel saab need eemaldada läbi sadestuse või filtreerimise. Setituse esmane etapp on pH tasakaalustus ja siis raua- või alumiiniumsoolade lisamine keemiliste helveste moodustamiseks. Settinud helbed on reoveesete, mis läheb edasisele töötlusele.

Keemilise setitusega saab eemaldada reoveest metalle, raskmetalle, suure osa orgaanilisi ühendeid ja fosforühendid.

Osoneerimine

Osoneerimine

Osoneerimise järgus juhitakse reaktiivne osoon reovette orgaaniliste ühendite oksüdeerimiseks. Osoon on ebapüsiv ühend ja toodetud puhastusjaamas. Reovee viibeaeg osoonimahutites on 10-30 minutit. Reeglina järgneb osoneerimisele liivafilter või sarnane seade kergesti laguneva orgaanilise aine ja võimalike kõrvalsaaduste eemaldamiseks

Osoon on võimeline piisava koguse ja õigete tingimuste juures oksüdeerima palju erinevaid orgaanilisi ühendeid, kaasa arvatud ravimijäägid ja biotsiidid. Samas, kui oksüdeerimine on osaline või puudulik, võib oksüdatsiooni sete olla ohtlikum kui algne ühend.

Aktiivsöega adsorptsioon

Aktiivsüsipuhastus

Adsorptsioon aktiivsöega (AC) on laialt kasutatav tehnoloogia paljude erinevate orgaaniliste ainete eemaldamiseks erinevatest vedelikest. Aktiivsöe poorset, kõrge adsorbeerivusega pinda, on 500-1500 m2/g. AC on tehtud erinevatest materjalidest nagu süsi, puit või kookospähkli koor. Aktiivsöe peamised vormid, mida kasutatakse toorvee ja reovee puhastuses, on aktiivsöe pulber (PAC) või aktiivsöe graanulid (GAC). Graanulitel on suurem osakeste läbimõõt, 0,2 – 5 mm, pulbril vaid 0,015–0,025 mm.

Puhastus graanulitega toimub tavaliselt biokilepuhastis. Peale paari tuhandet korda veepuhastust, tuleb terad uuendada.

Aktiivsöe pulbriga puhastus toimub algses reovee segamismahutis, kus segatakse reovesi ja pulber, järgneb kontaktmahuti, eraldusüksus (näiteks setiti), liivfilter või ultrafilter. Kasutatud pulber juhitakse settekäitlusesse või eraldi aktiivsöe käitlusse edasiseks põletamiseks. Kasutatud aktiivsöe pulber ei ole reaktiivne.

Ainete grupid, mida on võimalik aktiivsöe puhastusega eemaldada, on ravimijäägid, perfluoroühendid (k.a. PFOS) ja biotsiidid.

Membraanfiltrimine

Membraanfiltrimine on protsess, kus osakesed või lahustunud aine eraldatakse poolläbilaskvas membraanis veesurve mõjul. Nanofiltrid (NF) ja pöördosmoos (RO) on potentsiaalsed eraldusrakendused reoveest ohtlike ainete eemaldamiseks. Puhastatud reovesi läbib membraanfiltri, enamik orgaanilisest ainest ja osa sooladest moodustavad jäägi/kübemed membraani taha. RO ja NF toodavad suurel hulgal jääki, mida tuleb järgnevalt käidelda.

Membraane tuleb sageli puhastada kas leeliselise või happelise lahusega või mõlemaga. Võrreldes osoneerimisega, on energiatarve pumpadele membraanfiltrimisel 2-3 korda suurem.

Ainete grupid, mida saab eemaldada reoveest membraanfiltrimise abil on ravimijäägid ja perfluoreeritud ühendid, ka.a PFOS.

Et leida parim võimalik tehnoloogia ohtlike ainete eemaldamiseks, kasutage tabelit: Tabel Ohtlike ainete eemaldamine

Ohtlike ainete kaardistamine, passiivne proovivõtt

Peamine probleem ohtlike ainete uuringutes on andmete vähesus/puudus. Analüüsides ohtlike ainete sisaldusi põrkame kokku probleemiga, kus on looduslike vete suured vooluhulgad ja ohtlike ainete madalad kõikuvad kontsentratsioonid. Passiivne proovivõtt on tehnika, mis võimaldab saada täpsemaid ja esinduslikke tulemusi proovidest üle analüütilise määramispiiri. Samas on vajalik läbi viia võimalike ohtlike ainete allikate kaardistamine. Võimalikest allikatest valglal võivad ohtlikud ained jõuda ojadesse, tiikidesse, jõgedess või järvedesse.

Võimalike allikate valik ja kaardistamine

Võimalike allikate valiku metoodika

Hopspoti’ valiku metoodika:

Äriregister (www.emateab.ee) pilootala valdades asuvad ettevõtted

Ettevõtted, kus võivad olla võimalikud reostusallikad, tegevusala alusel (ehitus, keemiaettevõtted, metsatööstus, elektroonika, jäätmemajandus, põllumajandus, logistika ettevõtted, metallitöökojad, autotöökojad, toiduainetetööstus, haiglad ja hooldusasutused jne.) ·

Krediidiinfo lehte (www.e-krediidiinfo.ee) – kas ettevõte on tegev, kontrollida tegevuse aadressi

Informatsioon keskkonnalubadest ja heitveelaskudest

Ortofotod hindamaks ettevõtte suurust, ladustust jne

Kaardistamine

Näide Projekti Eesti pilootala ohtlike ainete kaardistus

Passiivne proovivõtt

Passiivne proovivõtt on uus meetod orgaaniliste saasteainete kontsentratsioonide seireks veekogudes. Erinevalt punktproovide võtmisest, on passiivne proovivõtt on sobilikum prioriteetsete ohtlike ainete seireks, sest võimaldab teha pikemaajalisi järeldusi sisalduste kohta veekeskkonnas. Passiivse proovivõtu eelis punktproovivõtu ees on võimalus hinnata saasteainete ajalist keskmist kontsentratsiooni muutuvas vesikeskkonnas, et saada vee kvaliteedist piisavalt esinduslik ülevaade ja hinnata veekeskkonnas saasteainete sisalduste muutumist ajas.

Passiivse proovivõtu meetodis on proovivõtt kombineeritud asjaomaste ühendite kontsentreerimisega. Tegemist on mittemehaanilise seadmega, mis võimaldab vees lahustunud saasteaineid akumuleerida.
Passiivse proovivõtuseadmega saadud sisaldused kujutavad endast saasteainete keskmist kontsentratsiooni teatud ajavahemikus. Ühendi akumuleerumine passiivse proovivõtuseadme vastuvõtval faasil toimub termodünaamilise tasakaaluoleku saabumiseni faasi ja vesikeskkonna vahel või seni, kuni proovivõtu protsess katkestatakse.

On olemas kahte tüüpi passiivse proovivõtu faase: jaotusel (p-PSD) põhinev ja adsorbtsioonil (a-PSD) põhinev. Pilootprojektis kasutati pilootalal (pilootalas oli 3 proovivõtu kohta ja 3 proovivõttu kestvusega 2-4 nädalat) ohtlike orgaaniliste ainete ajalise keskmise kontsentratsiooni (TWAC) hindamiseks pinnavees adsorbtsioon passiivset proovivõtuseadet (Chemcatcher). Jaotusel põhineva passiivse proovivõtumeetodi arendamise käigus kasutati faasimaterjalina silikoonlehti (SR).